Kuvaus

Tartu 1921 10 aktsiat 1000 EMK.

Aktien Gesellschaft der Dorpater Metallfabrik G. & H. Lellep, Акционерное общество Юрьевской Металлической фабрики Г. и Г. Леллепъ.

Georg ja Hans Lellepi poolt arendatud tööstusfirma oli omal ajal üks Tartu suurimaid ja jõulisemaid, kus valmistati mitmeid erinevaid metallasju muuhulgas rehepeksu-, külvi- ja hekslimasinaid. Ettevõte põhikapital oli 600 000 marka. 10 aktsiaga sai kasutada 1 häält.

Vabrik oli asutatutd juba 1885. aastal Carl Julius Lesta poolt. Algul töökojas oli kaks tootmisliini: metallitööd ja kiviraiumine. Toodang orienteeriti tollal naabruses asunud surnuaedade teenindamisele. Valmistati hauamonumente, metallaedu ja väravaid, välisuste metallkarniise, majakaunistusi jm. Peale 1897. aastat laienes toodangu sortiment ka masinaosadele. On teada, et 1914. a. töötas vabrikus 14 töölist.

1918. aastal müüs hr. Lesta oma ettevõtte ärimees Karl Jürissonile ja Venemaalt naasnud Georg ja Hans Lellepile. 1919. a. moodustati just selle aktsiakirja firma, ehk A/S G. & H. Lellep. Lellepite töökojas valmistati peamiselt põllutööriistu- ja masinaid, aga ka ahjuuksi, labidaid, triikraudu, ehitustarbeid jm. Hiljem laia sortimendi hulka lisandusid veel näiteks malmpajad, vankripussid ja -teljed.

Varem välismaalt suure raha eest sissetoodud loomade kaela- ja kablutamise kette, teraslabidaid jm hakati tegema siinsamas. Suurematest kaubaartiklitest valmistati rehepeksu-, külvi- ja hekslimasinaid ning veskite sisseseadeid. 1923. aasta Tartu näitusel sai vabrik oma rehepeksumasina eest hoopis I auhinna.

1925. aastast toodeti sütega töötavaid terasest triikraudu, mis olid välismaistest paremad paksema põhja tõttu. Vabriku toorained, nagu metall, kivisüsi ja koks, toodi sisse. Toodang läks aga peamiselt siseturule. Mõned põllutöömasinad eksporditi ka Lätti.

1925. aastal oli vabrikus 68 töölist, 1927. aastal 80 ning enne Teist maailmasõda 129. Aastal 1940 liideti Lellepi vabrik Ratniku ja Teguriga põllutöömasinate tehaseks ja nimetati ümber metallivabrikuks ”Võit”.

Ammuse töökoja krunt Tartus asub Raadi kalmistu läheduses, Kalmistu ja Liiva tänavate nurgal. Vanasti Kalmistu tänav oli nimetatud Maarja tänavaks, ja vabriku täpne aadress oli Maarja 21-23. Tehaseehitised hävisid juba 1944. aasta pommitamise käigus. Vabriku esemeid on aga näha veel tänagi naabruses Raadi kalmistul, mis on Tartu kõige suurem surnuaed. Sinna on maetud ka selle vabriku looja C. J. Lesta.